Kui olete kunagi üritanud süveneda Saksa sotsioloogi Niklas Luhmanni ühiskonnateooriasse, olete tõenäoliselt kogenud hetke, kus juhe jookseb täiesti kokku. See on teooria, mis tundub esmapilgul eluvõõras ja keeruline. Miks? Sest see nõuab meilt loobumist ideest, et ühiskond koosneb inimestest.
Et Luhmanni tekstidest ja ideedest üldse aru saada, tuleb esmalt omaks võtta kolm baasprintsiipi. Ilma nendeta jääbki tema maailm suletud uksest taga asuvaks mõistatuseks.
1. Mõtted vs. Kultuuripank: Kus elab info?
Esimene eeldus nõuab selget vahetegemist bioloogilise mõtte ja selle talletamise vahel.
- Mõtted sünnivad ja muutuvad ainult teadvuses. Sinu mõte on unikaalne psüühiline protsess, mis toimub Sinu peas siin ja praegu.
- Kultuur on koodipank. Raamatud, serverid, pilveteenused ja filmilindid ei “mõtle”. Need on vahendid kommunikeeritud mõtete talletamiseks kodeeritud kujul.
Mõttekoht: Raamat riiulis ei sisalda mõtteid, vaid koodi. Mõtteks muutub see alles siis, kui teise inimese teadvus seda koodi dešifreerib.
2. Teadvus vs. Ühiskond: Me vajame ühendust
Teine barjäär, mis lugejaid tihti eksitab, on arusaam, et kommunikatsioon on midagi, mida me teeme oma teadvuse sees. Luhmann ütleb vastupidist:
- Inimesed vajavad mõtlemiseks kommunikatsiooni. Ilma välise stiimulita ei areneks meie teadvus kaugele.
- Kommunikatsioon ei asu teadvuses, vaid toimub ühiskonnas. Ühiskond on nagu sotsiaalne keskkond või “võrgustik”, kus eraldiseisvad teadvused saavad üksteisega ühendust.
Teadvused on üksteisele suletud süsteemid (ma ei saa otse näha, mida sina mõtled). Kommunikatsioon on see iseseisev ruum meie vahel, mis meid seob.
3. Keel kui operatsioonisüsteem: Sild kahe maailma vahel
Kõige olulisem eeldus on keele roll. Ilma keeleta oleksime suletud omaenda teadvuse üksikvangistusse.
Keel on esmane kommunikatsioonimeedium, mis teeb võimalikus mõistmise, kuna see lubab meil lahutada kaks asja:
- Informatsioon (mis on sõnumi sisu).
- Edastus (kuidas või miks seda öeldakse).
Keel toimib nagu “liim” või sild, mis seob kokku psüühilised süsteemid (meie privaatsed mõtted) ja sotsiaalsed süsteemid (ühiskondliku kommunikatsiooni).
Kokkuvõte: Miks see teistele arusaamatu tundub?
Kui tutvustate kellelegi Luhmanni vestlusi ja nad raputavad pead, on põhjus lihtne: nad üritavad Luhmanni ideid suruda klassikalisse raami, kus “mina räägin sinuga ja annan sulle oma mõtte üle”.
Luhmanni maailmas oleme me kõik eraldi suletud saared (teadvused), mis ei puutu kunagi kokku, kuid meie vahel voolab iseseisev ookean nimega kommunikatsioon. Ja sellest ookeanist ühiskond koosnebki.